Ma ikka tsipa ootasin seda helikonservi. Ei ole just igapäevane, et niinimetatud folkmuusika maailmas ilmub album, millelt on võimalik kuulata lihtsat ja väekat eesti regilaulu, mida pole rikutud üht või teist sorti kastmega. Küllap on piisavalt neid, kes tahaksid regilaulu laulda ning kuulata eeskujuks just seadmata viise ja värsse. Mõni selline kääksutajate albumil ka on.
Mida ma siis plaadilt kuulsin ja tähele panin?
Albumil on peaasjalikult eesti regilaulud ja nende seaded kas a cappella või pillide saatel. Pillide valik on lauluplaadile kohaselt delikaatne: väikekannel, talharpa ja trumm. Ei mingeid djembe’sid, barokset lõõtspillisaundi, üürgavat torupilli või viiuleid. See näitab, et laulukooslus, kes oma lugusid vormis, püüdis säilitada nõtket ja rohkest kastmest puutumata helikõla. Peaaegu minimalismi.
Osalt see ka õnnestus. Laulutüpoloogia kandub karjaselauludest üle loitsude naisteasjade ja meesteõhkamise lugudeni välja. See on ka üpris loogiline, arvestades, et kääksutajad on naistekooslus, kes on varemgi igatsenud «loitsutada», «õuatada» ja «vägitada».
Miinused
Plaadi esikaanele on kirjutatud inglise keeli, et tegu on eesti traditsioonilise muusikaga. Tõe huvides tuleb ka mainida, et mitmehäälsus regilaulus on omane üksnes seto laulule. Eesti regilaul on ühehäälne, erandiks paar Võromaa kihelkonda, kust on leitud burdoonlaulu – ilmselt läti mõjutustel.
Eesti regilauluga on aga see igavene häda, et meid pikalt saatnud ja saatva lääne mitmehäälse muusika taustal võib see tunduda kohutavalt monotoonne. Selle vältimiseks ja nii-öelda müügi või oma kompositsiooniliste kihkude tarvis seatakse ühehäälne regilaul igaks juhuks «mahlasemaks». Nii on tulemuseks kahe- või enamahäälsed vokaalseaded kuni kooripartiideni välja.
Kääksutajad õnneks suurte kooriseadeteni ei jõua. Ehkki enamasti õrnalt kahehäälseks lauldud värsid oleksid kord sekundites, kord tertsides päris põnevadki. Siis, kui neis võiks leida heterofoonsust, mis variantsusi tekitades muudab laulu eriti orgaaniliselt ja muhedalt «vigaseks». Seda aga plaadilt ei leia. Ka mitmehäälsed seaded on värsist värssi täiesti muutumatuna korduvad ning see väsitab ja tekitab rutiini. Kõlapildiliselt muudab talharpaga mängitud kvintburdoon aga laulu üsna harmooniliseks.
Plaadiraamat annab lauldavast üpris kasina pildi. Olnuks imeline, kui Laudaukse Kääksutajad oleks laulu juures lisaks eeslauljale nimetanud ka lauliku, kellelt pala pärineb või on kuuldud. Või siis andnud vihje arhiivisalvestisele.
Plussid
Nagu ma mainisin, ei seisne albumi «Kokku» kõige suurem tugevus mitte polüfoonilistes regilauluseadetes, vaid puhta ühehäälse regilaulu esitamises. Pean ütlema, et kääksutajate vokaal on muutunud järjest nõtkemaks (aga see tunne võib tulla ka sellest, et ma jään järjest vanemaks) ning regilaul kulgeb neil vabalt ja sundimatult voolates. See viitab asjaolule, et neiud laulavad koos üpris tihti ja nende Karksi kihelkonda kerkiva Päikesemäe talu ehitus on suurepärane loomulik prooviaeg.
Paigaidentiteedi rõhutamine on mulle väga sümpaatne, sest plaadile salvestatud lauludest kõige suurem hulk pärineb Karksi ja Halliste kihelkonnast Sakalamaalt. Etniliste kultuuride piire joonistavad ka Võromaa laulud Harala, Karula ja Urvaste kihelkonnast ning kaks Setomaa laulu. Lõuna-Eesti kultuuriruum domineerib selgesti oma erisustes.
Laulu nõtkust toetab ettehaarav sisseastumine ehk «liegajus», mida regilaule kasutavate ja seadvate Eesti folkansamblite puhul kahjuks eriti ei kuule. Tugeva plussina lähevad samasse sahtlisse ka kõigi kolme murtud värsi variandi lohvkalt laulmine ning viisi- ja sõnarõhu vastuolust koperdamata ülesaamine.
Plusse on aga veelgi. Kuulates helikõrgusi a cappella lauludes, selgub, et kääksunaised võivad alustada teatud kõrguselt ja maanduda lõpuks tooni võrra madalamal. Või siis «jalutada» vahepeal pool tooni sinna-tänna, et jõuda lõpus sama kõrgele, kus nad alustasid. Mõnus!
Loomulikku rahvalaulu ei tohigi hinnata skaalal õige-vale helikõrgus või puhas-must intonatsioon. Helikõrguste vahetus, variantsus ja ajaülene voolavus ongi kauni regilaulu põnevaks muutjad ning kuulamise hõlbustajad. Nendes asjades on Laudaukse Kääksutajad väga loomulikud.

ALBUM
Laudaukse Kääksutajad
• «Kokku»
• 17 lugu
• Karud ja Kotkas 2013