Nõiasõnad said plaadile
Jürgen Rooste
Maaleht 5.12.2013
Laudaukse Kääksutajad on tagasi. Ja võimsalt. Uus plaat “Kokku” jätkab nende arhailises ja puhtas liinis, see on vaimu-, hinge- ja häälejõu demonstratsioon.
Maria Laatspera, Katrin Laidre, Kairi Leivo ja Evelyn Rosenbergi lauluansambel on aastaid olnud säärane … ürgse folgi rock’n’roll- koosseis, mis jaksab mõnegi konkurendi sohu ja meestel lihtsalt jalad alt ära laulda.
“Kokku” võiks kõige suuremas plaanis olla iidse armumüstika plaat: siin on armastuslaule (s.t mehele/naisele mineku lugusid), armastuseihalust, loitse ja jõrinaid, kuidas armastus endale ligi kutsuda…
Muidugi, “armastus” ütleme me nüüd, see ürgne ihuline ja inimest talletav kirg on hoopis midagi muud, kui meie ihatud ja vihatud, otsitud ja alati ootamatu, igavesti käestkaduv, filmides ja raadiolauludes virvatulena kumav armastus.
Siin on ehtsaid loitse − ma muidugi ei tea, kuidas sellega on, kas loitsu ikka tohib plaadi pääle panna või juhtub sama mis rumalatel inimestel õudusfilmis, kes kogemata panevad mängima salvestise, kuidas keegi loeb “Surnute raamatust” ja siis kõik hakkabki juhtuma…
Mina olen nüüd mitu ringi kuulanud “Armusõnu” ja … need on eriti hirmutavad, “oh sa punane põrsas” kõlab nagu midagi eriti kurja ja põrgulikku. “Lepatriinusõnad” on ju ka ohtlikud, neid tunneb igaüks mingil kujul lapsepõlvest, aga Laudaukse Kääksutajad saavad siia teise väe taha, täitsa teise olemise ja tungi…
“Armsaks vihtlemise sõnad” on samuti väikese kurja kriuksuga: pole see piigade lembenõidus kunagi olnud mingi leebe ja malbe värk, poiss tuleb paeltesse punuda, konkurendid kõrvadeni mudasse manada.
Teistes lugudes on säärast muudmoodi ilu … puhast ilu nagu “Hiie noormehes”. Või siis väikest hoiatust nii meestele kui naistele: “Hoiatus ilusa mehe eest” või siis “Võta naine nähtavast!”…
On säärast kurba ilulust, “Kavõlõ mehele” või “Kuldne noorik” või “Vara vaeslapseks”… Noh, ilmasuurt kurba ja ilusat külvub hinge.
Aga põhiline Kääksutajate tunnus on tänini nende kargus ja ehtsus. Aiapäkapikud ning hitiraadiod vajuvad tolmuks, nendega pole midagi pihta hakata pääle “Kokku” kuulamist… Mis on juba iseenesest ka vale, sest Kääksutajaid peab ikka kuulama otse, silm silma, kõrv kõrva vastas. Aga see on parema puudumisel lähim, kuhu saab läbi konservi üldse muusikale jõuda.
Plaat lõpeb tähendusliku lauluga “Kari koju!”. Kuigi ma pole enam kindel, kas see kari tuleb, ja kas see on siis enam see kari. Kuid muidugi ei arva ma, et maailm ei peaks muutuma, et märgid poleks praegu sellised, et muutub väga palju. Seepärast tasubki kokku hoida.
Maaleht 5.12.2013
Laudaukse Kääksutajad on tagasi. Ja võimsalt. Uus plaat “Kokku” jätkab nende arhailises ja puhtas liinis, see on vaimu-, hinge- ja häälejõu demonstratsioon.
Maria Laatspera, Katrin Laidre, Kairi Leivo ja Evelyn Rosenbergi lauluansambel on aastaid olnud säärane … ürgse folgi rock’n’roll- koosseis, mis jaksab mõnegi konkurendi sohu ja meestel lihtsalt jalad alt ära laulda.
“Kokku” võiks kõige suuremas plaanis olla iidse armumüstika plaat: siin on armastuslaule (s.t mehele/naisele mineku lugusid), armastuseihalust, loitse ja jõrinaid, kuidas armastus endale ligi kutsuda…
Muidugi, “armastus” ütleme me nüüd, see ürgne ihuline ja inimest talletav kirg on hoopis midagi muud, kui meie ihatud ja vihatud, otsitud ja alati ootamatu, igavesti käestkaduv, filmides ja raadiolauludes virvatulena kumav armastus.
Siin on ehtsaid loitse − ma muidugi ei tea, kuidas sellega on, kas loitsu ikka tohib plaadi pääle panna või juhtub sama mis rumalatel inimestel õudusfilmis, kes kogemata panevad mängima salvestise, kuidas keegi loeb “Surnute raamatust” ja siis kõik hakkabki juhtuma…
Mina olen nüüd mitu ringi kuulanud “Armusõnu” ja … need on eriti hirmutavad, “oh sa punane põrsas” kõlab nagu midagi eriti kurja ja põrgulikku. “Lepatriinusõnad” on ju ka ohtlikud, neid tunneb igaüks mingil kujul lapsepõlvest, aga Laudaukse Kääksutajad saavad siia teise väe taha, täitsa teise olemise ja tungi…
“Armsaks vihtlemise sõnad” on samuti väikese kurja kriuksuga: pole see piigade lembenõidus kunagi olnud mingi leebe ja malbe värk, poiss tuleb paeltesse punuda, konkurendid kõrvadeni mudasse manada.
Teistes lugudes on säärast muudmoodi ilu … puhast ilu nagu “Hiie noormehes”. Või siis väikest hoiatust nii meestele kui naistele: “Hoiatus ilusa mehe eest” või siis “Võta naine nähtavast!”…
On säärast kurba ilulust, “Kavõlõ mehele” või “Kuldne noorik” või “Vara vaeslapseks”… Noh, ilmasuurt kurba ja ilusat külvub hinge.
Aga põhiline Kääksutajate tunnus on tänini nende kargus ja ehtsus. Aiapäkapikud ning hitiraadiod vajuvad tolmuks, nendega pole midagi pihta hakata pääle “Kokku” kuulamist… Mis on juba iseenesest ka vale, sest Kääksutajaid peab ikka kuulama otse, silm silma, kõrv kõrva vastas. Aga see on parema puudumisel lähim, kuhu saab läbi konservi üldse muusikale jõuda.
Plaat lõpeb tähendusliku lauluga “Kari koju!”. Kuigi ma pole enam kindel, kas see kari tuleb, ja kas see on siis enam see kari. Kuid muidugi ei arva ma, et maailm ei peaks muutuma, et märgid poleks praegu sellised, et muutub väga palju. Seepärast tasubki kokku hoida.
Posts
No comments:
Post a Comment